Praktika Revelis: 3n/pühapäev

Täna hommikuks panime kõik "kuked" 8ks kirema, kuna tänasest pidi saama Toulousi päev. Miskit 60 km eemal olev suurem linn, kuhu plaanisime bussiga minna.
Mina olin juba kodust varakult välja läinud, et astun kirbuturult läbi, mida ei toimunudki 8-(. Istusin lihtsalt pargis ja nautisin ilma, kui Astra andis teada grupis, olles vaadanud järgi weebist, et ilm tuleb niru, kuigi eilne pilt lubas head. No me oleme paindlikud ja jätsime minemata, Revelis oli seevastu mõnus ilm. Kes meist Romanniga siis jalutas, kes puhkas, pikutas või sõi - rahulik!
Võtsime plaani täna järve äärde jala minna, meie juurest ca. 3,5km.

All: minu lemmik koht. Milline park ja millised majad ja mingi eriline olemine ja valgus, mida mu kaamera edasi ei suuda anda..

Täna oli Revelis turuhoones, laste-muusikakooli kontsert.

Lauad toolid väljas, et kohaletulnud külalised saaks seal pikniku pidada.

Siin suundume järve äärde mis on tehisjärv ja asub mäe otsas.

Korralik tõus ja Revel taamal paistmas.

Järvest, tammi alt tulev vesi.

Taustal muuseum ja eespool mälestustahvel Thomas Jeffersonile. Tal on mingi seos selle asjaga.....

Sama juga nüüd ja ammu aega tagasi. Vesi on ülevalt poolt tammi juurest torusse suunatud ja allpool torust väljudes, mille ots on ülesse keeratud, siis selline vahva purskkaev.

Tamm siis näeb selline välja. Teisel pool on järv.

Originaalne värav, mis viib tammi sisemusse.

Meil on veel aega...

Pereelu x 2

Ilm keeras järsku ära, läksin peitu ühte restorani paljudest, mida siin järve ääres leida on. Tellisin kohvi ja mind juhatati istuma sellele diivanile....

Ja teine sarnane vaatas mulle teisest seinast vastu

Kohvi joodud, hakkasin astuma, kuna tibamine oli rahulikuks jäänud. Leidsin Romanni teisest kohvipoest omanikuga vestlemast ja asusime tagasiteele.
Väike korralik tõus ja siin siis hakkas tõsisemalt sadama. Varjusime puude alla, kuni need enam ei pidanud vett.

Kuna selle koha lähedal oli üks vana kokku kukkunud maja, mille õuel seisis lahtine buss, siis panime sinna minekit.

Natuke varjusime seal, siis tuli hakata leidma lahendust.

Üks võimalus oleks olnud mul tagasi minna ja paluda kellelgi meid ära viia.

Teine lahendus, mille kasuks otsustasime, oli leida kohaliku sodi hulgast mingit vettpidavat materjali.

All pildil - olin just rebinud bussilaest vineeri, et selle all mõõda õue otsinguid läbi viia.

Romanni saime viimase pariisimoe järgi riidesse, kõik prantsuskeelne tekst peal ja puha. Endale leidsin läbipaistva eterniidikujulise tüki, katuse materjali ja teekond koju võis jätkuda.

Ahjaa, bussi lakke ilmus mustmiljooon sipelgat, vist sellest laamendamisest bussikatusega, no ja need hakkasid näpistama - kähku minema.

Palju pildistada ei saanud, kuna päris hästi kallas.

Aga seda kõike saatis naer ja väga lõbus oli ja märg oli.

Romann läks ees ära ja kui ma talle järgi rebisin, ei suutnud ma vaatepildi pärast naeru hoida - palju sai naerda, iseennast ja teda....rohkem vist ikka teda

Lõbus seiklus.....

Aga vihma tuli ikka palju ja ümberringi oli veekogusest hall ja pime ja välkus ja paugutas ka....

Siin hakkas meil juba veits jahe, mul oli käterätt kaasas ujumise mõtte pärast, mida olin juba 10 korda välja väänanud. Hoidsin tihedalt ümber, sooja pärast. Katuse tüki loovutasin viisakalt ühe majapidamise seina äärde, küll peremees ära utiliseerib ja andku mulle andeks - loodusesse kindlasti jätta ei tahtnud.